Eile leidis aset Eesti Muay Thai Liiga viies etapp, kus püüdsime kinni ka särava noorsportlase Hanna Aljasmäe. Uurisime, kuidas tal Liiga matš läks ning millised on ta tulevikuplaanid. Haarasime ka Hanna isalt ja treenerilt nööbist kinni, et neilt kommentaare saada.
Palju õnne, sa oled värskelt ringist tulnud ning võitsid matši oma trennikaaslase Nikol Dmitrijeva vastu! Kuidas on su enesetunne?
Teadsime, et mu matš on järjekorras seitsmeteistkümnes, aga oli hoopis üheteistkümnes. Astusime mõlemad Nikoliga ilma soojenduse või ettevalmistuseta ringi, seega ma olen väga väsinud.
Kuidas sa tavaliselt võistluseks valmistud? Sportlastel on tihtipeale enne suuremaid võistluseid omamoodi rituaalid, näiteks peavad võistluspäeval kandma kindlat särki justkui õnnetalismanina. Kas sul on ka tekkinud mõni kindel rituaal, et võistluseks mentaalselt valmis olla?
Päev enne suuremaid võistluseid ma tavaliselt puhkan, et keha oleks värske. Näiteks enne Lätis käimist ma puhkasin päeva, seekord ma treenisin. Aga omamoodi rituaali mul tekkinud ei ole, panen selga selle, mis kätte satub. Ma tean, et olen trennis piisavalt tööd teinud, et vastane võita.
Võistlesid just Tai poksi reeglite järgi Eesti Muay Liiga hooaja viimasel etapil, aga oled varasemalt võistelnud ka kikkpoksis. Kumba stiili sa eelistad? Miks?
Hetkel eelistan Tai poksi, täpset põhjust öelda ma ei oska. Ehk meeldib see rohkem, sest ma alustasin sellega, sobib kuidagi hästi mulle.
Kas sul on spordis keegi eeskujuks? Miks nad sulle meeldivad?
Sigrid Kapanen on väga suureks eeskujuks. Ta poksistiil on väga hea, elame terve perega Sigridile kaasa maailmameistrivõistlustel osalemisele.
Rääkides maailmameistrivõistlustest - sügisel on Bangkokis noorte MM, kas sul on plaan seal osaleda?
Ikka loomulikult. Treenime terve suve igapäevaselt kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Juunis on meil suvelaager ja pärast seda keskendume üldfüüsilisele treeningule, et keha oleks sügiseks tugev.
Sa oled nüüdseks pea viis aastat Tai poksiga tegelenud. Kuidas sulle Leaderis meeldib?
Mulle tõesti väga meeldib! Ma tegelikult alustasin KRVA-s, aga nüüd olen juba 1.5 aastat Leaderis, treeneriks Aleksei Kurdin. Mulle meeldib, et meid on natuke vähem ja ma saan treenerilt rohkem individuaalsemat lähenemist.
Küsisime ka treenerilt kommentaare. Hanna on nüüdseks poolteist aastat sinu käe all treeninud. Kuidas on ta selle aja jooksul arenenud? Mida näeb tema spordikarjääri tulevikus?
Esimest korda näen, et keegi nii kiiresti areneb nii lühikese aja jooksul. Juba ühe aastaga teenis ta Türgis maailmameistrivõistlustel kulla. Hanna on tõeline oma ala fanatt - tal on väga hea tehnika, ta on väga distsiplineeritud ja ta südamest armastab Tai poksi.
Lähituleviku plaanis on kindlasti tulla Bangkokist koju 12-13a. vanuseklassi kullaga. Pikemas perspektiivis oleks mu unistuseks jõuda nii Hanna kui teiste oma sportlastega võistlema ONE Championshipi, kus ka Maria Ruumet tegutseb. Seal on muay thai väga kõrgel tasemel.
Intervjuus Sõnumitoojaga selgitas Hanna isa Ando Aljasmäe, et koheselt nad tütart poksitrenni ei tahtnud lubada ning soovisid esmalt veenduda, kui tõsine ta huvi spordiala vastu on. Kas olete nüüdseks veendunud, et tegu oli õige otsusega?
Hanna tuli meie juurde poksitrenni minemise jutuga varakevadel ning lasime tal pea terve aasta seedida, kas ikka tegelikult seda teed ette soovib võtta. Hooaja alguses küsis ta meilt ise, kas me oleme ta juba trenni kirja pannud. Esialgselt viisime ta Peetri KRVA-sse, sest logistiliselt oli see meie jaoks kõige mugavam variant. Nüüd aga käib ta Leaderis treenimas ja on väga rahul. Ta on väga pühendunud ning terve pere on nakatunud poksipisikuga. Hanna on iseseisvalt raha kogunud ja ostnud treenerite varustuse, et vajadusel saaksin teda ise kodus treenida. Meil on kokku kolm tütart, kellest kaks juba käivad poksimas ning nüüd avaldas ka kolmas soovi treeninguid alustada.
Kas võib öelda, et te olete paras spordiperekond?
Võib küll! Me käime perega kaasas ja plaanime ka sügisel Taisse kaasa minna, oleme temaga juba Türgiski käinud maailmameistrivõistlustel. Mõtlesime, et teeme lõbusa perepuhkuse Türgi MM-iga, aga tegelikkus oli sootuks erinev - päevad olid pikad ja intensiivsed, rahvast oli meeletult. Elasime kohapeal ka teistele eestlastele kaasa ja vahepeal tegime n-ö luuret vaadates Hanna konkurentide matše. Eks lapsevanemana on ikka natukene hirmus kõrvalt vaadata, kuidas tütar ringis poksib, aga me elame kõvahäälselt kaasa ja hoiame pöialt.
---
Artikli toimetaja Erika Maalt (erika@emtf.ee)
